Käitumisnõustamine: Case-study "Sillad ja tunnelid"

Autoga ringi sõitmisel on meie igapäevaelus päris suur osa. Ma julgen rääkida siinkohal ka Sonee eest öeldes, et meile meeldib koos nii pikemaid reise ette võtta kui ka lihtsalt igapäevaseid asjatoimetus-sõite teha. Võite ette kujutada, kui suured olid mu silmad, kui sain aru, et autosõiduga seoses on meil tekkinud probleem, ja mitte väike. Nimelt, väga lühidalt, oli Sonee hakanud pelgama sildade alt läbi sõitmist. Mu silmad polnud suured ei imestusest ega üllatusest, vaid realisatsioonist, et asi puudutas meie elu juures niivõrd olulist osa, mis tähendas, et see teema oli nii oluline kvaliteetselt korda saada. Ning lahendustee ei olnud esmapilgul ilmselge. Ühesõnaga, see on omapärane kaasus... Ja täna ma võin hõisata, et we did it! Kuidas kõik see välja nägi, ongi võimalik all pool lugeda.

Kõigepealt probleemikirjeldusest. Kuigi oleme Soneega koos autoga sõitnud maast madalast, siis millegipärast muutus tema jaoks hiljuti sildade alt ja tunnelitest läbi sõitmine väga ebameeldivaks. Teatud marsruutide sõitmine sai ühel hetkel stressirohkeks, sest mida rohkem “rahutuse tekitajaid” tee peal oli, seda suuremaks ebameeldiv tunne koera sees nende kuhjumisel kasvas. Nägin protsessi käigus, et ilma tegelemata oleksid probleemseks muutunud ka suured teeviidad ja -lambid õhtupimeduses ehk see mure oleks laienenud ka teistele sarnastele objektidele.

Õnneks Sonee auto-armastus ei kadunud ka selle mure vältel kusagile ning ta oli ka sel ajal sõitma minnes alati esimesena autos. Aga teades, et see võib ühel hetkel muutuda, kui olukord ei parane, oli toimiva lahenduse leidmiseni minu jaoks teatav ebatavaline pinge õhus, mida neid teemasid lahendades (ka enda koera puhul) tavaliselt kunagi ei eksisteeri. Auto teema erines minu jaoks kõikidest teistest seepärast, mida auto meile igapäevaselt pakub. See võimaldab igal pool koos olla ja koos maailma avastada. Ning mu väga suur soov oli, et see kindlasti nii jääkski...

Aga kuidas üldse see sildade mure end ühel hetkel näitama hakkas?

Esimene märk, mis ma tähele panin, oli see, et Sonee mingil põhjusel vahetevahel natukene justkui “passib” sildasid. Teisisõnu, ta oli hakanud neid tähele panema. Muud alguses polnudki. Kuid kuna Sonee ongi väga obsevratiivne – suur vaatleja ja omakeskis asjade analüüsija – siis ei ole selline vaatlemine ja tähelepanelikkus tema puhul sugugi midagi ebatavalist. Sellegipoolest, silma see mulle jäi, ja küsimus, mida ma endalt nendel hetkedel alati küsin on see, millise järelduseni Sonee oma peas ise jõuab. Mina, tema inimesena, pean lihtsalt õigel hetkel tajuma, millal on vaja omaltpoolt selgust pilti (juurde) tuua. Sest vaatlejatega on nii, et kui nad on küpsed ja kogenud tegelased, on see omadus kasulik - nad teevad selle pealt sageli väga õigeid järeldusi ja häid otsuseid. Küll aga vahetevahel võib see sama omadus põhjustada ka nö “üle mõtlemise” momente ning “kolli nägemist” seal, kus seda tegelikult pole. Mulle isiklikult väga tuttav teema juba lapsepõlvest, sest hobustega (kes "kolle" päris tihti siin-seal näevad) maastikul käies oli tihtilugu hea võimalus seda olukorda vägagi teistsugusest ning iseennast puudutavast vaatenurgast näha ja kogeda. Ehk sellist tüüpi loomade kõrval on inimestel ekstra roll ja ülesanne, tähelepanelik olla ning neid õigel hetkel toetada ja juhatada. Sildade teema puhul, ise esiistmel istudes ja mujale fokusseerides, magasin mina selle õige hetke lihtsalt maha.

See küsimärgiga mure-alge laskis mul end korduvalt ka ära unustada, sest vahel sõitsime ju tükk aega piirkondades ja suundades, kus polnud väga ei sildu ega tunneleid ning üksikute sildadega esialgu “probleemi” ei olnudki. Aga kui sildu oli (nii vähe, kui neid oli), siis tegelikult sellest piisas, et vaikselt aina süvendada seda kahtlast ja ebamugavat tunnet, mida Sonee millegi peale tundma oli hakanud. Sellest andis aimu ka asjaolu, et ta teadis täpselt, millal ja millisel maanteel sillad algavad - pikutas senimaani ning sättis end täpselt enne sildasid passimiseks istuma (see GPS on ikka hämmastav, mis loomadel on). Lihtsalt passimisest sai ühel hetkel mureliku näoga passimine ja nihelemine, andes juba selgelt aimu ebamugavusest ja rahutusest, mis omakorda kulmineeruski sildade üksteise otsa kuhjumisel ühel hetkel ärevuseks. Ärevuse tunnuseks oli sel puhul kiire lõõtsutamine (olgu öeldud, et ma pole kunagi varem ega hiljem näinud Soneed ärevusest lõõtsutamas), seismine/keerutamine silla alt läbi sõitmise momendil ja maiustest keeldumine. Olukord polnud kiita.

Mul tuleb enamasti kõiki probleeme ka inimeste vaatenurgast koera vaatenurka selgitada, et oleks mõistmine. Kui tavaliselt selgitan neid asju teistele inimestele, siis seekord mõtisklesin endamisi, milles mure seisneb ja kui erinevalt me seda olukorda kogeme. Kui näiteks koerte pelgamisel (reaktiivsusel koerte suunas) on täiesti reaalne ja eluline põhjus, sest teise koeraga kaasnebki määramatus ning võimalik oht, siis silla kartmine tundub selle kõrval ratsionaalselt mõtlevale inimesele ju mingisugune sürr probleem, kuid koera jaoks on see päris… Täiesti tõeline. Ja ma sain Sonee tundest ja mõttest sealjuures aru, mis teeb lahendustee nägemise kohe palju lihtsamaks. Seesama mõistmine.

Enne praktikas asja lahendamise juurde asumist mõtlesin ma muidugi nagu alati ka seda, et kust see probleem tuli, sest lambist ei tule mitte midagi. Ma ei suutnud teadvustada ühtki olukorda, mis oleks võinud silla all või tunnelis olemise momendi kuidagi ebameeldivaks/kahtlaseks muuta (näiteks mõni äkiline heli/jõnksatus/emotsioon vms). Kuid see, et mina polnud seda ära registreerinud, ei tähenda, et seda poleks olnud. Tõenäoliselt siiski oli põhjus milleski eelnevas või lihtsalt mõnes Sonee jaoks erakordselt pikas tunnelis, mis oma uudsuse ja intensiivsuse tõttu talle tugeva ja võõra taju tekitas ning sarnases kontekstis teda valvsaks muutis.

Lahendustee ei olnud olukorrale pealevaadates esmapilgul just üli ilmselge, sest a) sillale lähenemise momenti ei saanud kuidagi “toredaks” teha (Sonee ei võtnud sildasid nähes toitu vastu ja mänguasjad ei huvita teda auto tagaistmel üldse) ning b) ammugi ei ole võimalik maanteel “tasapisi” sildadele läheneda – ühel hetkel tagurpidi käiku sisse panna, sest täna me sillale enam lähemale ei lähe. Okei… Aga mis me siis tegime?

Lahendama hakkasime me seda probleemi nii, et esiteks võtsin ma niidi ja nõela ning õmblesin ühe salli auto lakke. Sedasi tekitasin kardina, mida sain liigutada nii nagu parasjagu vajalikuks pidasin. Ma tundsin, et Sonee vajas esialgu nendes olukordades justkui lisa kihti enda ja välise vahele, tajumaks seda, kui eraldiseisev kõik see autost nähtav tegelikult temast on. Lisaks, see isetekitatud kardin võimaldas mul visuaaliga mängima hakata. Ma sain hakata sildade intensiivsust vastavalt vajadusele reguleerima. Seesugune võimalus nähtavust mõjutada oli äärmiselt vajalik, et Sonee enesetunne muutuma saaks hakata. Kuid teadagi, kasu on sellest ainult siis, kui inimene oskab õigel hetkel ja parajal määral muretekitajat reguleerida. Nii et minu ülesanne oli lugeda Soneed ja otsustada vastavalt sellele, mida ma teda vaadeldes näen ja tunnen - millal kaotada sild täielikult pildist, millal osaliselt ja kui osaliselt, siis mis hetkel ja millisel määral. Rohkem “töövahendeid” lisaks kardinale ja iseendale mul päris alguses polnudki, sest nagu mainitud, toit ei pälvinud alguses mingit tähelepanu. Nägin, et minul endal (minu kõnel ja olekul) oli läbivalt väga suur mõju – rääkisin temaga parasjagu, selgitasin mahedalt ja muhedalt, mis toimub, ja see toetas ning rahustas teda samuti oluliselt.

Pärast kardina installeerimist oli esimene hea märk see, et Sonee vaatlemise maneer muutus (tema kehakeel ja nägu muutusid), seismine muutus istumiseks ning üsnapea hakkas Sonee sildadega teel jälle ka maiuseid vastu võtma. Milline kergendus see oli! Lisaks muutustele kehakeeles ja näoilmetes andis maiuste söömine aimu, et pinge oli mõnevõrra langenud. Super! Ning nüüd oli mul veel üks element, mida protsessis targalt kasutada – toit. 

Esimesed sõidud toimetasin ma kardinaga väga aktiivselt, esialgu sildasid pildist täielikult ellimineerides, sest soovisin luua Soneele maksimaalse mugavustunde. See on võti! Pluss, huvitav aspekt selle kaasuse juures oli see, et ta tegelikult nagunii teadis, et sillad parasjagu “on” (naturaalne GPS), ta lihtsalt ei näinud neid. Aegamööda, Sonee pealt vaadates, sain kardinaga üha vabamalt mängida, kuniks ühel hetkel polnudki see enam vajalik. Mugavustundes saab muredest nii mõnusasti välja kasvada! Ta hakkas sööma sujuvalt üha rohkem paotatud kardinaga ning mõne aja möödudes ka juba täitsa ilma kardinata. Kui Sonee selleks valmis oli, toetasin teda ühel hetkel eemalt silda nähes juba ainult taskust maiuse otsimisega, kuhu ta hea meelega oma tähelepanu suunas ja ootas, millal ma talle maiuseid otsimiseks viskan. See oli tema enda võimekus ja initsiatiiv nii käituda, selle asemel, et üha lähenevat silda jälgida, mida ta ju varasemalt tegi. Otsimis-mängu ajastasin nii, et esialgu sai ta otsida kogu aja, sillale lähenemisest (sild paistis kaugelt) kuni sellest möödumiseni. Seejärel viisin otsimise alguse aja sujuvalt üha sillale lähemale. Ning lõpuks tuligi preemia silla all ning päris viimases faasis juba pärast silla alt läbi sõitmist.

Täna ei käi sild ja maius meil enam käsikäes, sest seda pole lihtsalt enam tarvis. Vahel kaasneb sillaga maius, vahel mitte. Vahel tuleb see juba enne silda, vahel pärast. Ja see võimalikkuse aspekt kindluse mõttes meie praktikasse jääbki, et head tunnet hoida, sest autosõidu toredus on meie elustiili juures niivõrd oluline ning ma kavatsen seda hoida. Lisan siia juurde, et autost välja vaatamise võimalust ei mõelnud ma (lihtsa lahendusena) hetkekski Soneelt ära võtta, sest ta elab läbi vaatlemise nii suuresti ja naudib seda täiega. Kui ta just ei pikuta või maga, vaatab ta meie sõitudel aknast välja nii pühendunult ja asjalikult, kuulates mida me millegi kohta juurde räägime ja ajades meid tihtilugu naerma, et tagaistmel istuks nagu väike inimene.

Ma olin valmis, et selle teemaga tegelemine võtab aega. "Kui kaua", seda ma ei küsinud. Ma toimetasin lihtsalt parima tulemuse huvides. Reaalsus tundus aga lausa uskumatuna, sest kardin oli kokku meie autos nii 4 nädalat. Umbes 2-2,5 nädalat aktiivses kasutuses ja 1,5-2 kindluse mõttes olemas. Tänaseks oleme juba mõnda aega ilma kardinata sõitnud ja Sonee tunneb end mõnusalt ka sildade ja lühikeste tunnelite alt läbi sõites. Vahel pikutab, vahel istub, enesekindlalt. Pikad tunnelid vajavad tulevikus veel kindlasti tegelemist ning selleks on oma aeg ja koht. Sallikardin jääb meie auto varustusse igaks juhuks alati käepärast võtta.

Vot, selline case-study lugu! Loodetavasti pakub see ideid, arusaamist või õlatunnet neile, kes parasjagu ise mõnes protsessis toimetavad. Me kõik aegajalt toimetame! ♥