Me unistame kuulekast koerast. Kuid kas mõistame teekonda, mis meid tegelikult temani viib?

Ma mõtlen kuulekust, mis sünnib suhtest, mitte sunnist.

Kui mu koer oli alles 6-kuune põngerjas ja me kulgesime ringi oma kodukoha pargis, küsisid teised koeraomanikud tihtipeale Soneed vaadates, et kuidas ta "nii kuulekas" on. Ta jäi kutsikana oma käitumisega silma, sest kutsikatest üldiselt ei oodata päris sellist olekut ja tähelepanelikkust. See oli ebatavaline. Mina, olles komplimentidest vägagi meelitatud, sain aru, mida need inimesed silmas peavad ja näevad, aga tajusin, et see polnud tegelikult lihtsalt "kuulekus", kui selline - see oli midagi palju sügavamat ja laiemat. Ning samas midagi väga ehedat ja loomulikku...

Mind inspireerivad Soneega koos elades ja kulgedes väga sellised hetked nagu juuresolevale videole püüda õnnestus: VIDEO

Merre jooksmine on Sonee jaoks üks suurimatest kiusatustest, mida keskkond pakkuda saab. Varakevadel on meil rannas jalutades tüüpiliseks vestluseks, et “Ma teen su lahti, aga ära vette mine. Veel ei saa - külm on.”

Sonee mõistab, mida tähendab “külm” ja “soe” näiteks käppade pesemise kogemusest ja minu jahedama ilmaga juurdlemisest, millist jopet talle selga panna. See mõistmine ei ole tekkinud iseenesest, ja samas nagu on ka. Kui Sonee oli alles kutsikas, õpetasin ma talle meie keelt väga teadlikult. Mõtlesin hoolega läbi, mida, millal ja kuidas ma midagi ütlen ning teen, sest soovisin, et ta hakkaks igapäevaelulistest sõnadest ja lausetest hästi selgelt aru saama. Tänaseks on saanud sellest alateadlik elamise viis - eraldi selle peale enam ei mõtle, aga toimetan endiselt sama loogika järgi. Ehk kommunikeerin talle asjakohast infot tema jaoks hästi selgel moel. Tänu millele on tema sõnavara tänaseks ilmselt kordades laiemgi, kui oskan ette kujutada. Ta osaleb kodus igasugustes olmetegevustes oma kohaloluga väga aktiivselt. Jälgib, mida me teeme. Ja me kuidagi loomulikult ka kaasame teda intellektuaalselt kõikvõimalikesse toimingutesse – selgitame, mida ja miks me teeme. Tal on huvitav. Ja nii ta siis üha kogeb ning õpib meie keelt, nii loomulikult ja märkamatult. Hiljuti tuli mulle näiteks üllatusena, et ta teab täpselt, mida tähendab “teeme tule alla” (teeme pliidi alla tule), kuigi seda pole talle kunagi teadlikult räägitud ja õpetatud. Ta on vaatlemise ja kuulamise tulemusel ise õppinud.

Keeleõppele ja näidetele meie igapäevaelus, mis annavad aimu, kui võimekad koerad selles tegelikult on, kui me võtame vaevaks neid kaasata ja õpetada, keskendun põhjalikumalt mõnes järgmises postituses. Seekord tahtsin tegelikult jagada mõtteid kuulekuse, vabaduse ja struktuuri tasakaalu, suhte kvaliteedi ja koera motivatsiooni teemadel.

Soneega arenguhüppesse

Sonee on minu esimene „päris minu“ koer. Unistasin temast kogu oma elu. Noorena teiste koertega tegeledes ja nendegagi väga erilisi suhteid kogedes kujutasin ette, milline võiks olla tunne selle koeraga, kellega ma tulevikus koos elama hakkan. See paistis juba kujutelmas olevat midagi nii ülevat… aga nii müstilist ja puudutavat, nagu see reaalsuses on, ei osanud ma muidugi ette tunda ja kujutada.

Kui me Soneega kokku saime, olid mul iseendale – ja enda kaudu ka temale – tohutult suured ootused. Ma olin enda suhtes väga nõudlik. Teadsin, kui oluline on minu roll tema kujunemisel. Tundsin meeletut vastutust. Ja ma olin täielik perfektsionist. Seesmiselt tundsin ikka korralikku pinget teadmatusest, et kuidas ja kas ma ikka õnnestun tema inimese ja õpetajana. Sonee hakkas esitama mulle päev-päevalt põnevaid küsimusi, millele mul toona veel vastused puudusid.

Seda, kuidas Soneed õpetada (kasvõi kuulekuselementides) hakkasin ma reaalselt õppima alles Soneega koos elades, tema suuniste ja vihjete järgi. Sest ma ei olnud kunagi varem temasugust koera kohanud. Päriselt.

Oma üli õrna ja tundliku olemuse ning kerge ükskõiksusega toidu ja mänguasjade suhtes, oli ta mulle väga väljakutsuv ja arendav. Vähe sellest, et ma pidin õppima toitu ja mänguasju tema jaoks väärindama, pidin ma õppima trennides ilma nendeta tema tähelepanu vääriline olema.

Mul võis olla käes mistahes lihatükk, aga kui ma muutusin suunamisega või oma mõtetes segaseks või liiga kiirustavaks/nõudlikuks, läks Sonee sirge sammuga diivanile lamama, keeldus uhkes lõvipoosis kergusega igast meelitusest ja maiusest. Öeldes: „Sõber, mine mõtle veidi. Siis proovime uuesti!“. Ps, Sonee polnud mulle enam aastaid seda teinud, kui mu isa ühe reisi ajal Soneed hoides mulle helistas ja kirjeldas, et "Meil tuleb kõik muu kenasti välja, aga vot seda harjutust tehes läheb ta lihtsalt diivanile lamama ja vaatab mind sellise näoga nagu mõtleks, et "Ei nii see nüüd küll ei käi, otu...". Ja mul kangastus koheselt silme ette väike Sonee! Ta on muutunud aja jooksul palju sitkemaks ja loomingulisemaks, aga oma põhiolemuselt on ta ju endiselt õrn ja tundlik. Nad jõudsid mu isaga harjutusi tehes sellisesse kohta, kus miski nende vahel jäi segaseks, ja ta hakkas minu isa nipsust samamoodi suunama!

Seega kuldreegel on see, et Soneel peab igasuguse tegevuse juures eelkõige asja enda olemuse pärast meeldiv ja tore olema. See on alati olnud temaga toimetades kõikide ürituste eelduseks. Siis saavad kaasa töötada ja oma efekti anda ka maiused ja mänguasjad, mitte kunagi vastupidi. Ehk mida väike Sonee minus esimesena kujundama hakkas, oli visiooniselgus, mõistlikkus eesmärkides ja ootustes ning kommunikeerimise oskus – võimekust olla oma tegudes ja soovides kristallselge. Esiteks iseenda peas ning teiseks, temale. Täna tagasi vaadates saan aru, et pidingi isiklikult selleks väga suure arenguhüppe tegema, et Soneega ühele lainele saada. Ja see ei saanudki olla mugav.

Maiuse-aplad ja survele (olgu see vaimne või füüsiline) vastupidavamad koerad annavad inimesele üsna palju krediiti, sest nende kõrval on inimesel võimalik üsna segamatult „oma joru“ ajada. Ilma et peaks end koera järgi kohandama või uut infot otsima ja vastu võtma. Taolised koerad on meie kõrval palju vankumatumalt ka siis, kui me raskelt eksime. Minu senine elukogemus toona piirduski pigem selliste koertega, kes lihapalli järgi silmad kinni käia võisid. Sonee oli aga ristivastupidine tüüp - ta andis väga vähe eksimisruumi ja sageli ei saanud ma alguses isegi aru, et kus ma eksisin. Ta läks konkreetselt lihtsalt minema, kui midagi on ligadi-logadi oli. Ehk ma saan täiesti aru sellest, kuidas inimesel võib olla aastatepikkuseid kogemusi erinevate koertega, kuniks tuleb üks koer, kes teda juurtasandil liigutama ja loksutama hakkab nagu ei keegi teine. See pole mugav, sest enamasti ei toimu see mugavustsoonis... Ma ei oleks kunagi pidanud nii palju iseendasse ja temasse süübima ning ennast näiteks tehniliselt arendama, kui mul poleks Sonee olemuse tõttu selleks sellist vajadust olnud.

Tänu Soneele saan ma neid mõtteteri ja oskuseid ka teistele edasi anda, mis on üli olulised tegelikult igasuguse koeraga koos elades ja treenides, sest mida paindlikum ja osavam on inimene, seda mõnusam on ju teekond ja ilusam lõpptulemus. Sest isegi ülimalt toiduapla ja meelekindla koeraga on tohutu erinevus koostöös, koera enesekindluses, sooritusvõimes ja õpitud elementide kvaliteedis, kui temaga tegeletakse selgelt, puhtalt ning koera heaolu ja individuaalsust arvesse võttes.

Harmoonilist suhet ja "kuulekat koera" luuakse reaalsuses mitte nädalas korra kuulekustrennis käies, vaid läbi igapäevaelu - kodustes toimetustes, jalutuskäikudel, igapäevastes harjutustes - teadlikult kulgedes.

Teadlik vabaduse andmine

Aga läheme nüüd mõtetes tagasi randa...

Kui me jalutame Soneega kahekesi, võib ta varakevadel tegelikult juba varbaga vett katsuma minna küll. Eeldusel, et ta üleni vette ei jookse. Kui meil on olnud hea jalutuskäik, ta on mõnusas meeleseisundis ja kontaktis, saan ma seda vabadust veepiiril talle vabalt võimaldada. Võrdluseks, poistega koos matkates, katsun jaheda ilmaga isegi Sonee varbad veest eemale hoida, sest sealt edasi on teistega koos palju suurem tõenäosus hullamise lainesse kaasa minna.

Nendes olukordades tekib esimesena küsimus, kui palju vabadust on mõistlik ja mõtekas anda? Kas panna Sonee juba veest eemal rihma otsa ja välistada nii vette jooksmine füüsiliselt (mis on oma olemuselt kindel, aga sisuliselt selles osas, mis mind huvitab, mitte midagi ütlev) või lubada joosta tal vabalt mereni andes talle enne märku, et vette ei tohi minna. Kui ma jätan ta lahti, võtan samal ajal igal juhul riski, et ta võib vette minna, mis tähendab, et see variant peab olema vastuvõetav. Sonee ei ole ju robot, ta on mu sõber, koer. Kuid kumba teed ma parasjagu lähen, sõltub alati keskkonnast, Sonee hetkeenergiast ja ilma jahedusest.

Teadlik vabaduse andmine eeldab niisiis alati korralikku kaalumist. Inimene vastutab, et kõikvõimalikud lahendused, mis sellest sündida saavad oleksid (kõigi jaoks!) turvalised. Teisisõnu olukorrad, kus kõik variandid ei ole vastuvõetavad (näiteks kaasneb ühega mingi oluline risk), ei peaks kunagi omaltpoolt otsi lahtiseks jätma. Koer ei vastuta! - Seda võiksid inimesed endale meelde tuletada kõikides elulistes situatsioonides, kus me tunneme ühiskonnana või indiviidina pahameelt koera käitumise pärast, mõistmata vastutust, mis tegelikult nendes olukordades algusest peale täielikult inimesel lasus…

Vabadus on magus - räägime me siis valikuvabadusest või liikumisvabadusest. See on meie kõigi üks põhivajadustest. Kuid kui me loome kellelegi elukeskkonna, kus ta on täielikult reeglitest ja piirangutest ümbritsetud, ei jää sinna ruumi ei tema isiksusele ega millelegi muule. See võtab võimaluse näha ja teadvustada, kuidas loom orgaaniliselt toimetab ning milline meie suhe päriselt on - kuidas see toimib.

Ehk teadlik vabaduse andmine loomale, kellest me ootame ja loodame koostööd, eeldab lisaks hetkeolukorra analüüsimisele ka omamoodi julgust. Julgust selles mõttes, et inimesed kipuvad pigem ikka hea meelega pead liiva alla peitma - kartma näha, et miski ei toimi. See oleks ebamugav. See tähendaks, et midagi oleks vaja muuta. Ja see võib olla teadmatu või tunduda hetkes keeruline. Aga vabaduses tuleb just nähtavale see kõige rikkalikum info!

Andes adekvaatsetes kohtades Soneele vabadust, annan ma talle võimaluse näitamiseks, ja iseendale kogemiseks, et ta näiteks, suudabki joosta koos poistega mereni ja jääda mind kaldale ootama – mis on täiesti imeline! Ma ei saaks seda ealeski kogeda, sellist koostoimimist tajuda, kui ma ei annaks selleks kunagi võimalust - vabadust!

Mulle meeldibki just selline ehe elu! "Käia ringi paljajalu ja elada loomadega koos looduses..." Miski ei keela mul oma tänapäevast elu võimalikult palju selle moodi elada. Seepärast valingi lõviosas kulgeda kohtades, kus me saame tunda end vabalt.

Kas valikuvabadus on koera seisukohast alati hea?

Koerad naudivad valikuvabadust nendes kohtades ja nendel hetkedel, kus nad tunnevad end enesekindlalt ja turvaliselt. Sonee niisamuti. Nendel momentidel ma lihtsalt põnevusega vaatlen ja katsetangi, mida ta ise teha valib ning kui ma teda suunan, kuidas see toimib – millisel moel ta reageerib ja mulle vastab.

Valikuvabadus saab aga olla koera jaoks tegelikult ka väga stressirohke. Näiteks nendel momentidel, kui ta tunneb end kuidagi ebakindlalt või ebamugavalt. Kui ta ei oska, ei suuda või ei julge teha valikut (on väga arglik). Sellises situatsioonis on koera jaoks palju meeldivam ja tervislikum, kui teda suunatakse ning head rajad niiöelda ette tallatakse.

Eriti huvitavaks lähevad olukorrad aga siis, kui koer on õppinud inimeselt tuge otsima ja tema peale nendel momentidel lootma. Sonee küsib minult näiteks kahtlastes kohtades seda, et ma paneksin talle rihma külge, sest see annab turvatunnet. Selle asemel, et lahtiselt mingi imeliku lõhnaga piirkonnast või närvilise koeraga aiast mööda minna, eelistab ta olla piiratud (tunda füüsiliselt seda, et rihm on trakside küljes), sest see võtab ära suure osa ebamäärasusest, loob konkreetsust ja ootuspärasust. Niisiis jälgin ma pidevalt tema signaale, ka selles osas, ja võtan neid arvesse.

Nii et vot, kui huvitav - vabadus võib tõesti olla vahel ka ebamugav ja nö ebavajalik.

Tasakaal valikuvabaduse, suunamise ja toetava struktuuri vahel

Ma mõistan, kui Sonee teeb seda, mida ta soovib. Ta elab ju iseendale! Me kõik elame. Ja seda rohkem ma imestan, kui ta ikka ja jälle valib olla justkui minu meele järele. Mis teda motiveerib? Seda küsimust olen ma aastate jooksul nii palju küsinud.

Mul on tema kiitmiseks kõik see, mille külluses Sonee nagunii igapäevaselt elab. Preemiate hulgas on muidugi erilisemaid ja tavalisemaid – kinnas: väga eriline; toit: väga tavaline – absoluutselt. Aga ma tunnustan teda ju iga päev, mitmeid kordi, sest ta annab selleks nii palju põhjuseid! Näiteks selle eest, et ta mind põnevaid lõhnu täis tänaval rahulikult ootab, kuni ma tossu seest kivi välja raputan või paelu seon. Selle eest, et ta on nõus vahel ebanormaalselt vara kodu poole tagasi pöörama, sest „Sonee, sorry, ma unustasin, et mul hakkab varsti veebikõne“. Et ta märkab matkaseltskonnast alati esimesena, kui mul on mingi mure (toppan või takerdun) ja ei lähe edasi enne kui veendub, et kõik on korras – ka siis, kui tema koerasõbrad juba ammust ilma ees ära on läinud. Ta on mu parim sõber! Ja ta ei oota ega küsi nendel hetkedel mitte midagi vastu, no näiteks maiust (tegelikult võiks ju?!). Nendes olukordades ütlen ma talle alati vähemalt „Aitäh Sonee!“ ning tihtipeale pole võimalust isegi maiust pakkuda (mida ma sageli omaltpoolt ikkagi teen ja teeksin), sest kui „aitäh“ on kõlanud, pöörab Sonee oma kontrolliva pilgu minu pealt ära ja kulgeb edasi.

Aga miks ta loobub sageli millestki väga ägedast lihtsalt seepärast, et ma palun? Tunnen, et väga oluline element on seejuures see, et ma olen valdavalt lubaja ja andja, mitte keelaja ja nõudja rollis. Millal iganes võimalik on, kiidan ma Sonee ideid ja krutskeid takka! Ma luban minna ja teha. Leian ka ise kohti, kus ta saaks minna ja teha... Neid kordi, kus ma ütlen, et „praegu mitte“, on tugevalt vähemuses. Sellisel moel on piirangud vastuvõetavamad ja ta tuleb nendega kergusega kaasa, kui ta mõistab. Versus, kui koer (või kes tahes) elaks valdavalt puudusetundes, sooviks ta iga hinna eest ja igal võimalusel oma rahuldamata vajadusi rahuldada. See on täiesti loomulik!

Tasakaalu hoidmine vabaduse ja struktuuri vahel hõlmab ka seda, et kui mul ei ole põhjust teda suunata või piirata, lasengi temal valida. Igapäevaselt näiteks seda, mis trajektooril me jalutame. Ning ma ootan teda täpselt samamoodi nagu tema mind, kui tal on mõni huvitav lõhn nuuskida või asi uurida. Teineteise märkamine ja teineteisega arvestamine on saanud elementaarseks ja vastastikuseks. On saanud, sest päris aegade alguses seda dünaamikat meie vahel ju polnud. Me ei tundud teineteist, meil polnud ajalugu… Mina pidin selle siia suhtesse tooma ja looma. Esimesena andma - ja see on väga oluline point!

Sellised kombed on kujunenud päev-päevalt läbi väärtuste, emotsioonide ja tunnete, mida me teineteisele pakume ja teise silmis endas kanname. Vaatan ma koerte- või inimestevahelisi suhteid – need on nii elavad - pidevas muutumises! See on elukestev protsess.

Harmoonia ja küllus käivad käsikäes

Soneega koos elamine on näidanud, kui tehislik ja kauge reaalsusest on vanast ajast inimeste ajusopikestes istunud ja edasi kantud uskumus, et selleks, et loom hästi sõna kuulaks, peab inimene olema võimukas ja kusagil "kõrgemal“. Kuulsin seda väikese lapsena tohutult palju nii koerte kontekstis, kui hobumaailmas. Et ressursid, mida on lademes ja mis on hästi kättesaadavad, kaotavad koera jaoks väärtuse. Et küllusetunde loomisest peab hoiduma, sest vastasel juhul pole temaga millegagi manipuleerida… See kõik kõlab nagu mingi kurja võõrasema mantra, aga ometi on see reaalne uskumus, mis mõndade inimeste ja loomade vahel paksu müürina ajast aega seisnud on - lubamata kogeda midagi enamat.

Taoline mõtteviis jätab inimese ilma nii paljust erakordsest, mida suhetes loomadega tunda, kogeda ja õppida on võimalik. Sellest lahtilaskmiseks on vaja leida iseenda sees üles see usaldus ja julgus elada täiesti teistmoodi, ning lasta lihtsalt oma koeral sulle näidata ja tõestada, et see toimib. Sest see toimib, täiesti imeliselt!

Ilusat kooskasvamist! ღ

Personaalne lähenemine Sinule ja Sinu koerale - nõustamine heaolu loomiseks, käitumisprobleemide ennetamiseks ja lahendamiseks