Sagedane küsimus seoses üksindusahastusega

“Kas see, kui mu koer on väga lähedustarmastav ja ligihoidev, on probleem?”, “Kas ma peaksin temaga koos olles teda endast mingil määral ka eemale hoidma?” on ühed levinumad küsimused, mida kliendid mulle alguses esitavad, kui nad soovivad üksindusahastuse mure ennetada või lahti mõtestada.

Üksindusahastus võib vaevata neid koeri, kel on väga suur soov pidevalt võimalusel oma inimese küljes viibida, aga ka neid, kes on koos olles pigem reserveeritult paar sammu eemal pikutavad. Mitte seepärast, et neil oleks lähedusega probleeme või umbusaldus oma inimese vastu, vaid nad naudivad koosolemist sellisel viisil kõige rohkem – õhuvahega. Ehk ei, see, kui füüsilist lähedust armastav sinu koer on, ei määra tema üksindusahastuse mure eksistentsi või ulatust.

Olen paljudele oma klientidele rääkinud ka enda koerast ja temaga koos kasvamisest, seoses üksinda olemise teemaga. Minu koer oli kutsikana, ja on ka täna, kodus koos olles üks mõnus kleepekas. See on nii armas ja temalik ning selle üle, kuidas me paarisrakendina liigume, saab sageli naerda. Ehk kui te arvate, et mina olen vahel üleval korrusel ja tema all (või vastupidi), siis te eksite. Ta jalutab tüüpolukordades ka läbi une minuga kaasa, et olla mingis perimeetris, sest täiesti ebaloogiline on olla eraldi, kui me oleme mõlemad kodus (ma tunnen seda tema poolt nii). Küll aga kui ta mõistab üleval magades, et ma lähen alla JA kodust ära, pesema või kokkama, ei hakka ta end mugavast tudu-asendist püsti ajama. Kuidas ta aru saab? Ma lihtsalt räägin talle. Ja ta mõistab.

Kui Sonee kutsikana meile koju tuli, pidasin väga oluliseks sisseelamise perioodil ka läheduse osas tema turvatunnet tagada. Kutsikas, kes on olnud 24/7 oma ema ja õdede-vendadega ja nendest ühe hetkega ära eemaldatud ning uude keskkonda viidud, on emotsionaalselt väga haavatavas seisundis. See on ebaloomulikult järsk muutus ja looduses tähendab loomalapsele perest eraldumine tõsist ohtu. Seetõttu on loomade (ja tegelikult ju ka inimeste sisse) kodeeritud hädaalarm, mis eraldatuse puhul ähvardavalt vilkuma lööb ning tõsise hirmu (ohutunde) korral huilgama hakkab. Seetõttu pole ka uues kodus koera üksinda jätmine samm, mida saaks teha uisapäisa. Ka siin on vaja võtta arvesse koera individuaalseid omadusi ja vajadusi, liikuda tema tempos.

Ka minul polnud ju õrna aimugi, milline Sonee sügavamal tasandil on, kui me kohtusime. Algas põnev teineteise avastamise aeg. Ja üks, mida ma varakult tema puhul märkasin oli, et ta ei jää minust sammugi maha ning teised inimesed ei huvita teda üldse. Teiste inimeste seltskonnas polnud tema jaoks mingit väärtust ja minust maha jäämine oli välistatud. Ehk meil olid nö suurepärased eeldused üksindusahastuse tekkeks. Ta oleks reageerinud väga tugevalt, kui ma oleksin näidanud talle üksinda olemist kuidagi ebameeldival, ehmataval või hirmutaval moel. Ja selles teemas ei ole praktiliselt üldse eksimisruumi – siin on väga konkreetsed piirid, millest ei tohi (inimene) üle minna, sest vastasel juhul saab üksinda olek hetkega külge negatiivse aistingu.

See oli üks aspektidest, milles tundsin toona Sonee eest hoolitsedes suurt väljakutset. Mulle olid antud väga suured kingad... Õnneks oli mul üli suur huvi. Ma nautisin kõike, mis mul mõelda, uurida ja teha oli vaja ja mul oli samal ajal hästi põnev - jälgida, kuidas Soneekene areneb. (Pean seda ka täna käitumisnõustamise vallas oma klientide seisukohast üli oluliseks - kui inimestel on huvi, saab iga teekond olema rikastav ja põnev - nauditav!) Ja vaatamata sellele, et mul polnud toona käitumisnõustajale omast kogemustepagasit, kandis mu huvi ja vastutustunne meid sellest teemast mõnusasti läbi. Ma olin veetnud koerte seltsis palju aega, kuulnud erinevaid lugusid, tundnud Soneega ülimat lähedust ja saanud endale seeläbi ühe selge eesmärgi - tagada Sonee turvatunne. Ehk mis puudutas tema silmade alt ära kadumist, siis teadsin, et pean püüdma teha seda nii sujuvalt ja “möödaminnes", nii eluliselt ja loomulikult kui võimalik. Ning tänu taevale, see iseenesest oligi mõnusa üksinda olemise kogemuse andmise edu valemi tuum.

Puur oli meil esimesest päevast kodus, mõnusa pesana Soneed ootamas, ja pigem alalhoidliku tüübina vupsas Sonee sinna juba esimesel päeval hooga sisse ning keeras pehmete asjade vahele kerra. Kodu hakkas ta avastama alles järgmisel päeval. Ja nii ma leidsingi end esimesel ööl meie esiku koridori veidi liiga kõvalt ja jahedalt põrandalt, puuri ees magamas. Tahtsin sellega kindlustada, et kui ta teeb öösel juhuslikult mingil hetkel silmad lahti, ei leiaks ta end sealt üksinda.

Puur oli juba varakult koju toodud, sest teadsin, et see lihtsustab toas puhtuse pidamise õppimist oluliselt, ja muudab esialgu ka üksinda olemise kogemuse andmist füüsiliselt turvaliseks. Meie õnneks oli kodus puurile sobiv süvend seinas just esikus, kust Sonee nägi välisust, mis oli toona minule teadmata tegelikult teine edu võti, et kõik lahkumisega seonduv Sonee jaoks mõistetavalt ja sujuvalt läheks. Sonee sai tänu sellele väga selgelt aru lahkumise kontekstist ning teadis täpselt, millal-mis toimub, sest kõik toimus tema silmade ees. Ta õppis neid jadasid tundma ja turvatundest kantult tundis end selle suhtes jooksvalt üha ükskõiksemalt. No kaua sa ikka unisena seda tuttavat ja turvalist vaadata viitsid, kui kõik, mis toimuma hakkab, on juba ette teada. Sa pigem magad!

Püüdsin unist Soneed oma liikumisega mitte liialt segada ega käivitada, kuid toimetada piisavalt loomulikult ja normaalselt (oma tempos, energias ja tegevustes), et ühel hetkel tavalisel moel kodust välja saaksin astuda ja päriselt paariks tunniks lahkuda. Lahkumised olid esialgu vaid hetkeks (mitte minutiteks, vaid reaalselt hetkeks). Selle protsessi käigus saatis mind üks unise silmapaariga nunnu, kes küll esialgu tükk aega mind jälgis, täiesti nähtavalt kaasa mõtles ja olukorda analüüsis, aga kord korralt üha kiiremini minu toimetuste ja liikumise taustal uinuma hakkas. Uni oli magus tulema.

Soneega koos olles teadsin, et pean üksinda olemise oskuse kasvatamisega väga hoolega ja läbimõeldult tegelema, kui soovin, et mul oleks tulevikus täiskasvanud koer, kes armastab üle kõige minu kõrval olla, aga “lehvitab rõõmsalt” kui ütlen, et mina lähen ja tema jääb koju. See tunds veidi utoopiline isegi, sest selliste armsakestega, kes vabatahtlikult sammugi maha ei jää, tundubki see natuke nagu helesinine unistus – need kaks hoiakut (mida inimene enda suhtes tunneb) on oma olemuselt ju justkui vastandid. Kuidas see sama koer, kes tahab igal võimalusel sinu juures olla, peaks sinust siis teatud hetkedel täie südamerahuga maha jääma? Ning ometi on selle võimekuse ja motivatsiooni loomine täiesti võimalik, kui tegeleda sellega õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil - ehk sedasi nagu teie koer seda vajab. Seejuures "õigesti" ei tähenda seda, et mõnusa üksinda olemiseni viiks kõigi jaoks üks ja sama, mingi müstiline ja igas aspektis ühtiv "õige" tee. Teie teekond oma nüanssides ja tegevustes on kindlasti omamoodi - siin on pisiasju, mis erinevate koerte ja kodude puhul rohkem või vähem erineda võivad. See on normaalne. Kuid see turvatunde tuum, mida ma juba eelnevalt mainisin, on igas protsessis orientiiriks - läbivalt oluline järgida. Ehk kõige olulisem on vältida nendes protsessides koerale hirmu- ja umbusaldustunde tekitamist. Seega kindlasti ei tohiks ignoreerida koera, kes üksinda jäädes nutab, tundes hirmu ja ahastust - sellist olukorda ei peaks kunagi tekitamagi. Kui koer lõpuks appihüüdmisest loobub, enam ei jaksa, ja seetõttu vaikima jääb ning endasse tõmbub, ei ole see "töö võit" või edu saavutamine. Selline emotsionaalne kogemus kahjustab tema närvisüsteemi ning tekitab muuhulgas ka koertes õpitud abitust. Ehk hirmul põhinevat nuttu ei peaks üksinda jätmise harjutamiste käigus üldse kuulma. Kui teekond on kenasti sujuv, kulgetakse sel enamasti ilma igasuguse nututa. Kui, siis võib sel teekonnal kergelt kokku puutuda rahulolematust väljendavate häältega, ning siis on vaja toetada koera eneseregulatsiooni-võimekust, luua tema jaoks vajadusel veelgi rohkem selgust ja anda aimu, et ta on kuuldud ja mõistetud. Õpetades teda leppima mõnikord temale mitte just kõige meelepärasema (aga täiesti talutava ja turvalise) olukorraga. Seda oskust, tolerantsi, on vaja elu käigus siin-seal meil kõigil. Ka meie koertel. Ning see võib olla üks õppimise koht.

Kui nüüd meie isiklikest kogemustest edasi rääkida, siis samuti ei tähendanud see, et Sonee juba varakult koju üksinda jäädes end mõnusalt tundis seda, et ma suhtuksin täna tema üksinda jätmisesse kuidagi kergekäeliselt. Ma soovin alati, et kui lähen pikemaks ajaks kodust ära, oleks Soneel puhkeaeg (see tähendab, et ta on enne saanud piisavalt rakendust ja tahaks puhata). Samuti võõrastes kohtades jälgin ma hoolega, kuidas ta end tunneb, enne kui teda kusagile natukeseks ajaks üksinda jätan. Need, kes meie tegemisi instagramis jälginud on teavad, et Sonee jäi alles paar aastat tagasi esimest korda pikemaks ajaks hotellituppa üksinda, sest alles siis tundsin ma end nii kindlalt, et seda proovida. Siin tahaksin rõhutada kolmandat võtmekohta - omavaheline selge kommunikatsioon. Siiani oli Sonee näitnud mind minemas ja tulemas, jäädes kellegagi koos hotellituppa. Ma ütlesin talle, kui läksin hommikust sööma, poodi või ujuma (näiteks). Esialgu ootas ta mind väga tagasi ja nägin neid sõnu öeldes tema kehas ja pilgus pinget. Ta polnud ärev, aga ta polnud ka täiesti lõdvestunud. Inimesed, kellega ta jäi, olid tema jaoks saanud selleks ajaks oluliseks ja tähtsaks. Ajapikku hakkasin ma nägema esiteks muutust tema olekus (pilgus ja kehas), kui ütlesin, et lähen kuhugi. Ta vaatas mind täpselt sama asjalikult, nagu inimene, "selge pilt, mine". Seejuures rõõmustab ta ikka ühtmoodi, kui tagasi tulen. Aga vahe on selles, millises olekus ta jääb ning kuidas ta ilma minuta olles on (lõdvestunud, puhkab).

Mis puudutab võõras kohas koerte üksinda jätmist, siis selles osas tulekski olla tähelepanelik ja mõistlik. Võõras kohas on koerad valvsamad ja skeptilisemad, ka igasugused helid (mida hotellides palju on), võivad üksinda olles kahtlasena tunduda ja ebakindluse tunnet tekitada. See võib panna puudust tundma oma inimesest ning tugevama emotsiooni korral on üksindusahastuseni kiirtee. Kindluse mõttes võiks alati koeraga videoühendus olemas olla, et teda reaalajas jälgida saaks ning et oleks teada, mis temaga vahepealsel ajal toimunud on.

See, kui Sonee esimest korda hotellis päriselt üksinda olles valgete linade vahel magada nohises (tegin temaga hommikusöögilt videokõne), oli minu jaoks lihtsalt uskumatult äge! Meie sellekevadisel reisil nägin esimest korda, kuidas Sonee, saades aru, et me autost kotte tuppa toome, ei viitsinud uues ööbimiskohas meiega edasi-tagasi käia, vaid valis ise oodata toas (muidugi voodis), lamades seal nagu lõvi ja vaadates asjaliku näoga ukse poole. See oli mulle eriti imekspandav seepärast, et kuna meie reisi teekonnal oli igal ööl uus ööbimine, mis tähendab, et ta ei saanud üheski kohas sisse elada ja seda “enda omaks” tunnistada. Teades, kui tundlik ta on ning kui suur asi loomadele selline pidev uus keskkond on, ning fakt et ometi tundis ta end nii turvaliselt ja enesekindlalt, et jäi vabatahtlikult üksinda meid võõrasse kohta tuppa ootama, oli imeline!

Üksindusahastus ei ole teema, mis puudutab vaid inimese suhtes klammerduvaid koeri – nende puhul tuleb selle omaette olemise (kui oskuse) arendamise vajadus lihtsalt ilmselgemalt välja. Kuid üksindus on spetsiifiline (lähedaste kaaslastena elades mõneti ebaloomulik) ja “teistmoodi olemine” kõikidele koertele. Ehk üksinda olemise võimekust soosivalt ja üksindusahastuse suhtes ettevaatavalt tasub toimetada minu hinnangul absoluutselt iga kutsika ja koeraga. Mugavustunne üksinda olles on lihtsalt nii vajalik, hea ja vabadust andev.

Ning lõpetuseks, mõelgem üksinda olemisest mitte millestki, mida iga koer võiks “suuta”, vaid millestki, mida iga koer võiks NAUTIDA ja vajadusel õppida nautima!

*Nõustamise aja saad endale ja oma koerale broneerida täites registreerimisvormi.